Vanaisa surmast möödus 8 aastat.

Iga aasta, mis möödub järjekordselt sinu surmast, ma mõtlen sellele viimasele lausele , ja see kriibib nii hinge ja on nii valus.
Kui me käisime sind Mustamäe Haiglas vaatamas, sa ei tahtnud võtta neid rohte, mis sulle anti,kuna kartsid et , need võivad midagi tõsisemat sulle teha.. Lahkudes , sa laususid sõnad " Me näeme veel,tibud!" .. Läksid nädalad mööda ja saime selle teate ..
Iga aastaga ei vaibu see kurbus et, sind enam ei ole meie seas ,kuid on meie mälestuses. Ma väga igatsen sind , tänu sinule sain ma selleks , kelleks sa soovisid. Ja ma naudin oma tööd . Olla toitlustusvaldkonnas ning tegeleda sellega, mis mind nii väga kõidab, see pole pelgalt töö vaid kirg , ma teen seda suurima hea meelega, ja see on ka miski , mida ma ülejäänud elu teeks..

Praegugi valan pisaraid, sest ma tõesti nii igatsen sind.. Miskit jäi puudu, ka see et, see lause polnud lõplik, see vast kriibibki hinge. Aga sinna ei saa enam midagi teha...
Sa olid Korrespodent, roosidearetaja, ehitasid 40 aastat Nõmmele ise maja , algusest lõpuni, olid autoremondilukksepp, aitasid kõiki ilma midagi vastu saamata, olid vedurijuht, ning laulsid suure osa oma elust Õpetajate Meeskooris..
Olid inimene , kes lõi meile mälestusi, ja olid suurepärase isa eest,julgustades ja motiveerides, meie bioloogilise isa eest, keda kunagi meie elus polnud..

Jääd igavesti kalliks!